Juhan Liivi nim Alatskivi Kool soovib õppeaasta algusest pakkuda lastele suuremaid võimalusi huvihariduse ja -tegevuse valdkonnas. Uurime õpilastelt, vanematelt ja kogukonnaliikmetelt, millistes ringides sooviksid jätkuvalt osaleda ja milliseid huviringe võiks kool veel pakkuda. Ära märkida saab mitu valikuvarianti. Kui sul on veel häid huviringide ideid, kus sooviksid osaleda, siis kirjuta need viimasesse lahtrisse.
Infot kogutakse noorte huvitegevuse ja -hariduse paremaks planeerimiseks. Link ankeedile
Pokumaa võttis meie lapsed suure üllatusega vastu reedel, 22.septembril. Lapsed olid väga elevil ning ootasid õhinaga kohtumist pokude ja praeguseks manalateele läinud kunstniku ja pokude looja Edgar Valteri loominguga.
1.A, 1.B ja 2.klassi lapsed said näha kolme giidi juhendamisel suurt Pokumaja ning pisikest beebipoku maja. Iga klassi võttis endaga kaasa üks giid, kes rääkis Pokumaa sünnist ning lapsed said tegelda lisaks pokude sünnile erinevate mängudega. Küll panid nad kokku klotsidest maja, said kiikuda lambavillasest kiiktoolides, samas vastati ka giidi küsimustele, mida lastel oli kuhjaga.
Lapsed said teadmisi kunstnik Edgar Valterist, kes ühel hetkel tüdines pealinna kärast ning kolis perega Tallinnast Võrumaale, kus ootasidkid teda pokud. Just koduõues üritas ta vikatiga mha niita heainapäid. Ent terav vikat ei suutnud lüüa pokude südameisse. Ei aidanud ka nördimus: „Oh, neid pokusid!“. See vihane lause oligi pokude sünnilugu. Näha sai Edgar Valteri joonistusi ning fotosid, mis tema tütar oli pildistanud oma isast.
Läksime esialgu Pokumajja. Vaatasime kunstniku pilte ja õppisime tundma kunstniku keerulist nime – Edgar Valter.
Lapsed kiikusid põnevusega lambanaksetes kiiktoolides. Edasi vaatasime kunstniku isiklikku tuba. Siin tekkis aukartust äratav vaikus. „Kas tõesti magas ta selles voodis ja ta käis sellise kepiga? Mis tähendab, et ta on surnud, kas teda enam ei ole?“ tulid lastelt eksistentsiaalsed küsimused, Lapsed nägid Edgar Valteri töövahendeid väikest, kuid paljude vahenditega ehitud tuba – pintsleid, habemeajamisvahendit ja väikest voodit, kus kunstnik oma elupäevi veetis. Pikki aastaid leidis ta mõtteid loodusest.
Edasi kulges tee loodusesse, kus ootasid meid uudishimulikuna kaks kitse ja kalkunid, keda lapsed toitsid taimedega. Vastutasuks lasid loomad end meeleldi silitada. Kalkunitega nii hästi ei läinud. Neid juleti eemalt silmata. Välimus jäi kitsedele alla. Sealt eemale viis tee vee juurde, kus sai aidata Pokul vett pumbata – eks lõpuks võttis jõu võhmale, millest tuligi meelde söögiaeg.
Meeleolud olid pinevad. Räägiti oma kogemusi ja mõtteid. Lapsed lubasid taas tagasi tulla, kuigi nii mõnigi oli Pokumaal varem käinud. Elame kaasa Sulle – Pokumaa! Meie lapsed jäävad Sind mäletama. Aitäh vapustava elamuse eest.
Nii lapsed kui ka õpetajad on õnnelikud selle rännaku üle.
