Pimedasse jaanuarikuusse mahub toredaid hommikuid. Mitte sellepärast, et toimuks midagi suurt ja pidulikku, vaid seepärast, et hommikukohvi kõrvale pakutakse mõnusat küünarnukitunnet ja äratundmist: me oleme koos teel, me mõtleme ühes suunas ja me õpime üksteiselt. Istusime koos ja rääkisime ausalt sellest, kuidas meil päriselt läheb klotsitehnika, pikkade tundide, liikumispauside, õpilaste eripärade ja iseenda õpetajarolliga. Jagasime, mis töötab, ja ka seda, mis vahel ei õnnestu.
Meil on kombeks teha iga õppetrimestri lõpus eneseanalüüsi ja detsembris õpetajate eneseanalüüse lugedes sai kiiresti selgeks, et pikad tunnid on meie kooli igapäevaelus juba tugevalt kohal nii positiivsete kogemuste kui ka ausalt sõnastatud väljakutsetena. Õpetajate kirjapandu andis hea põhja tänasele ühisele arutelule ja kogemuste jagamisele.
Üks hommiku keskseid teemasid oli klotsitehnika, praktiline ja visuaalne viis tunni ülesehituse laneerimiseks, mida haridusmentor Triinu Pääsik meile augustikuus pika tunni struktureerimise vahendina õpetas. Õpetajad jagasid ausalt, kuidas nad on seda oma töös katsetanud, kohandanud ja ajapikku „enda omaks“ muutnud.
„Kasutan seda vastavalt vajadusele, mitte küll igas tunnis, aga kui, siis teadlikult,“ kirjeldas õpetaja Ingrid oma loodusainete tunde. Tunni alguses aitab värviliste magnetitega tahvlile tehtud klotsirida visuaalselt näidata, millal on õpetaja juhendamine, millal rühmatöö, millal iseseisev tegutsemine ja millal paaristöö. Samuti on sinna märgitud liikumispaus, mis aitab hoida õpilaste tähelepanu ja töömeeleolu.
Värvide süsteem on õpilastele juba tuttav ning lapsed teavad, millal tuleb rohkem kuulata, millal ise tegutseda ja millal on aeg liikuda. „Vahel ütlen neile ka, et vaadake, meil peaks nüüd tund siia või sinna jõudma, nad jälgivad ise kella ning oskavad juba üsna hästi oma aega planeerida,“ kirjeldas algklassiõpetaja Eve, kes samuti tahvlimagnetitest „klotse“ laob. Üheskoos nenditi, et visuaalne tunnikava toetab nii õpetajat kui õpilasi. Õpetajal on selgem ülevaade tunni kulgemisest ning õpilastel turvaline teadmine, mis neid ees ootab.
Samas jääb tundi ruumi paindlikkuseks, sest iga tund on erinev ja alati ei lähe kõik plaani järgi. Mõnikord vajab mõni laps rohkem tähelepanu, mõnikord nõuab teema süvenemist ja siis tulebki tunnikava kohapeal ühiselt ümber mängida. Õpetaja Evel oli selle kohta hästi ilus mõte: „… vahel on lihtsalt nii, et klotsihunnik läheb sassi. Tund hakkab jooksma oma rada, keegi vajab rohkem aega, keegi vajab rohkem tuge, midagi tuleb vahele. Siis ei ole mõtet teha nägu, et kõik läheb plaani järgi. Siis kohandad. Liigutad. Mängid ümber. Ja tuletad endale meelde, et see tööriist on abiks, mitte kohustuseks. Saame „klotsid“ koos õpilastega „hunnikusse lükata“ ja uue tunnistruktuuri ehitada, nt liikumispausi nihutada või
tegevusi vahetada.“
Isegi kui tunnis kõik ei lähe täpselt nii, nagu alguses mõttes oli, on sellest visuaalist kasu ka tagantjärele. Õpilased näevad, mida plaaniti ja kuhu jõuti ja on täiesti mõistlik õpilastega koos tundi reflekteerida ning välja öelda: me ei jõudnud siiani sellepärast, et see osa oli raskem ja vajas rohkem harjutamist vms.
Eraldi väärtusena toodi klotsitehnika puhul esile teadlikku õpilaselt õpilasele õppimise osakaalu suurenemist, sest paaris- ja grupitööde planeerimine igasse tundi annab igaühele võimaluse aktiivselt õppida ja õpetada. Klassis on koostöine õhkkond ning korraks õpetajarolli asunud õpilased süvendavad arusaamist õpitavast materjalist.
Üks oluline tähelepanek tuli ka olukorrast, kus õpetaja läheb tundi asendama. Kui õpetajale on materjal kolleegi poolt ette antud, aga tahaks ikkagi päriselt oma käekirjaga tundi anda ja õpetajana kohal olla, siis visuaalne tunnistruktuur on hästi toetav “tugiraam”. „Klotsid aitavad hoida järge, mis tuleb ärgmisena, nii et sa ei upu teksti sisse ega jää hätta sellega, mis järjekorras tegevused käivad,“ ütles õpetaja Kati.
Arutelust selguski tõdemus, et nende jaoks, kes on meetodi „enda omaks“ teinud, on klotsitehnikast saanud igapäevane tugi, teiste jaoks on see suunanäitaja, aga kõigi puhul on see aidanud teadlikumalt mõtestada, mida ma tunnis teen, miks ja kuidas ma seda teen, kuhu ma tahan jõuda (ja ka kuhu ma tegelikult jõudsin) ja kuidas see toetab õppijat. „See on töövahend eelkõige minu jaoks,“ kõlas korduvalt, „aga lapsed tunnetavad ka väga hästi, kui tund on loogiliselt üles ehitatud ja kulgeb struktureeritult, rahulikus tempos.“
Pikk tund, mida see on meile andnud ja kus ta meid proovile paneb
Pikkade tundide teemal mõtisklesid õpetajad selle üle, kuidas see on eelkõige õppimist mõjutanud. Toodi esile, et pikad tunnid annavad rahulikuma tempo ja süvenemise võimaluse ja eriti ainetes, kus on praktilist tööd, katseid, ülesannete lahendamist või lihtsalt rohkem harjutamist. Kui enne juhtus sageli nii, et plaanis oli näiteks kuus katset, aga jõuti kiiruga kolm ära teha, siis nüüd on tunne, et jõutakse lõpuni ning kui aega üle jääb, saabki selle panna lisaselgitusse, arutellu, kordamisse.
Õpilased on seda ka ise öelnud, et nad saavad rohkem harjutada ja asi saab selgemaks. See kõlas meie arutelus mitu korda ja oli kuidagi väga kinnitav, sest õpetaja jaoks ei ole midagi paremat kui see, kui õppija ütleb: “Nüüd ma sain aru.” Samas räägiti ausalt ka sellest, et pikk tund ei ole mingi kuldvõtmeke kõikide uste avamiseks. See töötab siis, kui õpilane töötab kaasa. Mõne õppija puhul tuleb õpetajal rohkem ringi käia, uuesti näidata, uuesti suunata ja vahel kulub kogu pika tunniga “võidetud aeg” sellele, et laps üldse tööle saada.
Kõige suurem mure pika tunniga seoses on õpetajatel koolist puudujatega. Kui tunnid on kord nädalas, siis ühe puudumisega võib jääda vahele terve nädala materjal. See paneb proovile nii õppija vastutuse kui õpetaja oskuse toetada, kuid arutelu käigus jõudsime ühisele seisukohale, et just siin tulevad mängu meie kooli selle õppeaasta fookused: õppima õppimine, iseseisvus ja vastutuse võtmine oma õppimise eest.
Pika tunni ja klotsitehnika arutelus tuli lauale ka tehisaru teema. Pikkade tundide ettevalmistamisel on see suurele osale õpetajatest abimeheks küll, aga kõige huvitavam oli see, et õpetajad ei näe selles ei imerohtu, mis alati ja kõik ära teeb, ega ka tonti, mis pelutab. Pigem öeldi otse, et idee võib sealt tulla, aga õpetaja ei tohi ennast ära kaotada. Juturobot võib pakkuda pidepunkte ja mõne vahva mängu- või tegevusidee, eriti siis, kui aeg surub. Õpetajad rõhutasid, et lõplik valik ja tunni hing peab jääma ikka õpetajale endale, et me ei läheks mugavusteed mööda nii, et kõik muutub ühesuguseks ja meie enda loovus kaob vahepeal ära.
Vahel tundub, et areng tähendab suuri reforme ja mahukaid projekte. Tegelikult sünnivad kõige olulisemad muutused sageli just sellistes hommikutes, kus on palju häid mõtteid, põnevad arutelud ning jagatud kogemusi. Hoiame ikka oma uuendustel näppu pulsil!
